Our own Sirje Jogi was recently interviewed by Postimees about how Estonians around the world celebrate Estonian Independence Day.
February 24 is a very important day for Estonians in Australia. I live in Melbourne and Estonians here have always come together under the Estonian flag to celebrate Estonia’s birthday. We do it now, but we did it earlier, when celebration was not yet possible in Estonia.
On the day of the celebration, people gather at Estonian House to sing, dance and gives speeches. Today, the speeches are inspired by Estonia’s progress, but the speeches have also been sad and evil, depending on the times. We talk about Estonia’s achievements, but also about our own – we are part of Estonia. We are thinking of the departed Estonian greats in Australia, who have contributed a lot to Estonianness here and inspired others.
One such person was Sir Arvi Parbo, who was not much connected with the Estonian society due to the pace of his professional life in mining, but was always present to celebrate the anniversary of the republic. Also Arvi Vainomäe, who, as Shell’s leader, brought his strategic management experience to the Association of Estonian Societies in Australia and is still quoted. We also remember Bruno Metsari as the leader of his beloved Estonianness in Melbourne for a lifetime. We are thinking of August Sirkel, who planned to open his home to new young Estonians for his 100th birthday, but unfortunately died when he was 99 years old.
A little over a month ago, on 5 January, the Council of Estonian Societies in Australia and the Estonian Archives in Australia celebrated their 70th anniversary. At the same time, many new Estonians have settled in Australia since the 1990s, and the post-war generation has now become smaller, sometimes disappearing.
New Estonians also want to meet on Estonian holidays, such as the anniversary of the independence, Victory Day, Christmas and socializing at other times. Meetings often take place outside Estonian House as times have changed. If the membership of a society has remained small and its activities have begun to disappear, it does not have to mean the end of Estonian society, but the search for new outlets and also a sense of responsibility that Estonianness will not disappear.
***
Austraalia eestlaste jaoks on 24. veebruar väga oluline päev. Elan Melbourne’is ja siinsed eestlased on alati tulnud kokku Eesti lipu alla, et tähistada Eesti sünnipäeva. Teeme seda praegusel ajal, aga tegime ka varasemalt, kui Eestis ei olnud tähistamine veel võimalik.
Pidupäeval kogunetakse Eesti Majja, lauldakse, tantsitakse ja peetakse kõnesid. Tänapäeval on kõned innustatud Eesti edasiminekutest, aga kõned on olnud ka kurvad ja kurjad, olenevalt aegadest. Räägime Eesti saavutustest, aga ka enda omadest – oleme ju osa Eestist. Mõtleme lahkunud eesti suurkujudele Austraalias, kes siinmail eestlusse palju panustanud ja teisi inspi- reerinud.
Üks selline ini- mene oli Sir Arvi Parbo, kes kaevandusalase professionaalse elutempo tõttu eesti seltsiga palju seotud ei olnud, kuid oli alati kohal vabariigi aasta- päeva tähistamas. Samuti Arvi Vainomäe, kes Shelli juhina tõi oma strateegilise juhtimise kogemuse Austraalia Eesti Seltside Liitu kaasa ja keda siiani tsiteeritakse. Mälestame ka Bruno Metsarit eluaegse armastatud eestluse juhina Melbourne’is. Mõtleme omapärasele August Sirkelile, kes veel 100. sün- nipäevaks kavandas avada oma koduuksed uutele noortele eestlastele, kuid paraku jäi 99. eluaasta viimaseks.
Veidi enam kui kuu aega tagasi, 5. jaanuaril tähista- sid Austraalia Eesti Seltsi- de Liit ja Eesti Arhiiv väärikat 70 aasta juubelit. Samas on alates 1990. aastatest palju uusi eestlasi Austraaliasse elama asunud ning sõjajärgne põlvkond on praeguseks väiksemaks jäänud, kohati hoopis kadunud.
Ka uued eestlased soo- vivad kokku tulla Eesti tähtpäevadel, nagu vaba- riigi aastapäev, võidupüha- jaanipäev, jõulud ning seltskondlikult käiakse koos ka muul ajal. Tihti kohtutaksegi väljaspool Eesti Maja – ajad on muutunud. Kui mõne seltsi liikmeskond ongi väikeseks jäänud ja tegevus haka- nud hääbuma, ei pea see tähendama eestlaskonna lõppu, vaid uute väljundite otsimist ning ka vastutustunnet, et eestlus ei kaoks.
Read the entire article in Estonian here (via Postimees )
