Independence Day Greeting From AESL President 2024

LUGUPEETUD KAASMAALASED
HAPPY BIRTHDAY !

For Estonia, this includes centuries of being under other powers

Starting with the Northern Crusades, Estonia became a battleground of foreign powers from the 13th century onwards. Denmark, Germany, Russia, Sweden and Poland fought their many wars over controlling the important geographical position as a gateway between the East and the West.

Being first conquered by Danes and Germans in 1227, Estonia was subsequently ruled by Denmark, by Baltic German ecclesiastical states of the Holy Roman Empire, and by Sweden. After Sweden lost to Russia in the Great Northern War in 1710, Russian rule was imposed on Estonia. However, the legal system, the Lutheran church, the local and town governments, and education remained mostly German-influenced until the late 19th century and partially until 1918.

Historians talk about the Estophile enlightenment period (1750–1840)

German immigrants and local Baltic Germans in Estonia, educated at German universities, introduced Enlightenment ideas of rational thinking, ideas that propagated freedom of thinking and brotherhood and equality.

The National awakening

A cultural movement sprang forth to adopt the use of Estonian as the language of instruction in schools, all-Estonian song festivals were held regularly after 1869, and a national literature in Estonian developed. Kalevipoeg, Estonia’s national epic, was published in 1861 in both Estonian and German.

Some of the first national newspapers were published by Johann Voldemar Jannsen – who was the father of Lydia Koidula; he wrote the words of the patriotic song “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, which later became the national anthem of Estonia.

As the leader of the choral society which organised the first nationwide Song Festival in Tartu in 1869, Jannsen played a crucial role in the Estonian National Awakening.

Despite having our Estonian songs banned at different times, gradually our persistence prevailed and a tradition was born.

His daughter Lydia Koidula took over as the main writer and the editor for the newspapers her father had started. She is so well known for her poetry, her stories.

The 1917 Russian revolution and the generally unstable situation in Russia created the opportunity for Estonia to gain its independence. The impetus for independence was provided by the National Front, Estonia’s main ideological movement, which based its ideas on US president Woodrow Wilson’s principle of self-determination.

War of Independence

The Estonian Declaration of Independence was published in the capital city Tallinn on 24 February 1918, establishing the Republic of Estonia.

This led to the establishment of our own government, framing our own Constitution; developing our own independent country. On 5–7 April 1919 the Estonian Constituent Assembly was elected.

A military invasion by the Red Army followed a few days later, however, marking the beginning of the Estonian War of Independence (1918–1920). The Estonian army cleared the entire territory of Estonia of the Red Army by February 1919. and signed the Tartu Peace Treaty with Soviet Russia on 2 February 1920.

On 2 February 2020, marking the 100th anniversary of the Tartu treaty, Urmas Reinsalu, the then Estonian foreign minister, said: “The Tartu Peace Treaty had a pioneering significance in the global system of international law because it was the first international act in the world that explicitly cited the concept of the peoples’ right to self-determination.” This was the precedent for similar treaties with Latvia, Lithuania, Finland, and others.

“Pity that Russia only respected this for about 20 years!
And then we had the black years under the soviet Russians!”

Many of us are here because our parents, grandparents or other relatives fled the Russian purges and the great war in the 1940’s. Many Estonians fled to Sweden, Canada, and other countries. After two world wars centred in Europe, Australia seemed to be the furthest away from such tensions, and possibly the safest place on earth.

This mass escape is an important time to be remembered.

The 80th anniversary of the mass escape will be commemorated in Pärnu around the 19th – 21st September 2024. Four days are being planned around that date, with the support of the Estonian government. There had been some resentment in Estonia about the people who fled, leaving others to live under the slavery and the passive genocide by the soviets. So while we may all feel very Estonian and connected to our motherland, we need many people from around the world to join in this event, either in person or virtually, and to clearly demonstrate to those In Eesti that we descendants still have strong ties to our mother country.

In August we will again celebrate our re-independence.

We owe thanks for this re-independence to not only the people in Eesti, but also the many activists in many countries across the globe.

But we can NOT be complacent. Indeed, if we look at the current Estonia, they are not complacent there – in fact, they are looked up to as leaders in Europe, looking to defend their independence in the face of local aggression.

A few years ago, Prime Minister of Estonia Kaja Kallas said in a speech:

• “after restoring our independence, we have raised a generation of young people who take the current organisation of our society for granted.” – i.e. the freedom, the democracy, and so on
• “The current situation in Europe resembles the tensions before World War II.”
• “Our freedom has never been under such a serious attack in the last thirty years as it is today”

Our Honorary Consul in NSW Sulev and I were actually invited to St Mary’s Cathedral for 2 p.m. today, to commemorate the 2nd anniversary of the Russian invasion of Ukraine.

We might have thought some 30 years ago that Estonia’s independence was guaranteed, but if Putin takes Ukraine – who will be next = Hungary? Poland? Eesti and the Baltics?

We must all support Ukraine and all government initiatives, and be ready to again support the fight, the struggles.

Yes, life here in Australia seems somewhat safe compared to many parts of the world. But we must take note of what we have seen from Russia and Putin wanting to re-establish the so-called great Russian empire.

WHILST WE MAY BE PROUD OF OUR HERITAGE, THE COUNTRY OF OUR ANCESTORS AND OUR CULTURE, WE ALSO NEED TO LOOK AT HOW TO FOSTER AND MAINTAIN THIS.

In Australia, it is refreshing to see that while the refugees from the 1940’s and those times are dwindling in numbers, we have many young Estonians coming over here, and many from younger generations looking back to their family roots.

Australian Estonians have also remained involved at world level, on the Estonian World Council. We have been included in the Global Estonian Co-operation Commission established by the Estonian Ministry of Foreign affairs.

We have people in Australia who live and promote Estonian culture for most of their lives. The AESL traditionally gives our thanks to some of our outstanding Estonians every year on Independence Day.

Today we celebrate and recognise just a few of these people.

This year’s Thank You’s go to

• Andres Truus Queensland
• Martin Kurvits South Australia
• Leo Adamson Victoria

AESL would also like to acknowledge two people who have dedicated their lives to the Estonian culture in Australia. Both were amongst the refugees in 1944.

LIFETIME ACHIEVEMENT AWARD – Tiiu Salasoo

Tiiu has been an outstanding worker for the Estonian community. She has helped at the Sydney Selts, the Sõrve camp, and many other functions. She helped maintain the archives for some time;

But where we have seen Tiiu’s focus has been in the promotion of the teaching of the Estonian Language. In fact, I got to know Tiiu much better when we were both on the NSW Higher School Certificate (HSC) Estonian Language Examination Committee. Tiiu undertook postgraduate studies in languages, she travelled to Canada last century to participate in their Metsa Ülikool (university in the woods), and oversaw the teaching of the Estonian language across Australia for several decades. Now in her 90’s, Tiiu has stepped back somewhat.

AESL certainly needs to acknowledge and honour Tiiu’s contributions.

LIFETIME ACHIEVEMENT AWARD – Maie Barrow

Maie came to Australia as a little girl; her family settled in Adelaide. She grew up in the Estonian community, attending Eesti Kool (Estonian Saturday school), was involved with the girl guides; she did all the other things that we children of refugees did – singing, dancing, etc

Maie took over as our archivist for the Estonian Archives in Australia (EAA) nearly 30 years ago (Nov 1994). In that time, she has developed boxes stored in a garage into a world renowned archive. Our Estonian Archives in Australia has won several awards and is acclaimed internationally. In recent years, one of their collections has been listed with UNESCO.

In 2023, The EAA was also recognised by the Estonian Government when they received an award from the Estonian government just last November.
Maie was Archivist for the City of Botany Bay Library for 16 years, developing skills she brought to the EAA. Maie also completed a postgraduate degree in Archives and Research.

Maie has maintained her involvement in many other activities – she has been the main organiser for an Eesti Päevad, and was also the Chair of the AESL.

AESL would like to thank Maie for her dedication and professionalism, as well as her leadership in the community over several decades.

We have a new world this century, with wider travel, technology, etc. zoom and video conferencing has become a norm for many of us in the past few years, for meetings, singing, even dancing.

We again plan to come together for Eesti Päevad in Adelaide at the end of this year.

Let us keep looking to the future, while we celebrate our birthdays and key events!

Dear Estonians in Australia, AESL wishes you joyful Independence Day celebrations and success in enterprises that take will take us to the future.

So, I say to you

Happy Independence Day! And Happy Birthday !

Long live Estonia! Elagu Eesti!

24. February 2024
Dr Juho Looveer
President, AESL (Council of Estonian Societies)

***

LUGUPEETUD KAASMAALASED
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS !

Kellele meeldivad sünnipäevad?
Üldiselt on see enamiku inimeste jaoks suurepärane sündmus. Tõenäoliselt kõige tähistatavam päev igal aastal. Paljude jaoks on päev, mida ootame.

Mõelge tagasi ühele oma parimale sünnipäevale – milline see oli? Ma arvan, et teie ümber olid sõbrad ja perekond; toit; joogid muidugi. Võib-olla ka laulmist ja tantsimist.Ja kas see pole see, mis meil siin pole? Sest täna, 24. veebruaril tähistame Eesti sünnipäeva

Aastal 1918 oli see päev palju rõõmusega, kui meid ametlikult omaette riigiks kuulutati; seista maailmaareenil koos teiste sõltumatute riikidega, olles täiesti õigustatult enda üle uhke.

Ja nii, me PEAKSIME seda päeva igal aastal tähistama.

Sünnipäeva tähistades peame aga vaatama tagasi ka oma minevikule:

Eesti jaoks hõlmab see sajandeid teiste võimude all olemist.

Ja pikk võitlus iseseisvaks saamise nimel = rahvuseks kasvamine ja areng. . .

Alates Põhja ristisõdadest sai Eestist alates 13. sajandist võõrvõimude lahinguväli. Taani, Saksamaa, Venemaa, Rootsi ja Poola pidasid oma paljusid sõdu olulise geograafilise asukoha kontrollimise pärast ida ja lääne vahelise väravana.

Esmakordselt taanlaste ja sakslaste poolt 1227. aastal vallutatud Eesti valitsesid seejärel Taani, Püha-Rooma keisririigi baltisaksa kiriklikud riigid ja Rootsi. Pärast seda, kui Rootsi 1710. aastal Põhjasõjas Venemaale kaotas, kehtestati Eestile Vene võim. Õigussüsteem, luteri kirik, kohalikud ja linnavalitsused ning haridus jäid aga kuni 19. sajandi lõpuni ja osaliselt kuni 1918. aastani valdavalt Saksa mõju alla.

Ajaloolased räägivad estofiilide valgustusajast (1750–1840)

Saksa immigrandid ja kohalikud baltisakslased Eestis, kes on õppinud Saksa ülikoolides, tutvustasid valgustusaegseid ratsionaalse mõtlemise ideid, mõttevabadust ning vendlust ja võrdsust propageerivaid ideid.

Rahvuslik ärkamine

Tekkis kultuuriliikumine eesti keele õppekeelena kasutuselevõtuks koolides, pärast 1869. aastat peeti regulaarselt üle-eestilisi laulupidusid ning kujunes välja rahvuslik eestikeelne kirjandus. Eesti rahvuseepos Kalevipoeg ilmus 1861. aastal nii eesti kui ka saksa keeles.

Osa esimesi üleriigilisi ajalehti andis välja Johann Voldemar Jannsen – kes oli Lydia Koidula isa; ta kirjutas sõnad isamaalisele laulule “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, millest sai hiljem Eesti hümn.

1869. aastal Tartus esimese üleriigilise laulupeo korraldanud kooriühingu juhina etendas Jannsen Eesti rahvuslikus ärkamisajas üliolulist rolli.
Vaatamata sellele, et meie eestikeelsed laulud olid eri aegadel keelatud, sai tasapisi meie visadus võidule ja sündis traditsioon.

Tema tütar Lydia Koidula asus isa alustatud ajalehtede peakirjutajaks ja toimetajaks. Ta on nii tuntud oma luule ja lugude poolest.

1917. aasta Vene revolutsioon ja üldiselt ebastabiilne olukord Venemaal lõid Eestile võimaluse iseseisvuda. Tõuke iseseisvumisele andis Eesti peamine ideoloogiline liikumine Rahvusrinne, mis lähtus oma ideedes USA presidendi Woodrow Wilsoni enesemääramispõhimõttest.

Vabadussõda

Eesti iseseisvusdeklaratsioon avaldati pealinnas Tallinnas 24. veebruaril 1918, millega loodi Eesti Vabariik.

See viis meie oma valitsuse loomiseni, mis kujundas meie oma põhiseaduse; meie iseseisva riigi arendamine. 5.–7. aprillil 1919 valiti Eesti Asutav Kogu.

Mõni päev hiljem järgnes aga Punaarmee sõjaline pealetung, millega algas Eesti Vabadussõda (1918–1920). Eesti sõjavägi puhastas kogu Eesti territooriumi Punaarmee käest 1919. aasta veebruariks ja sõlmis 2. veebruaril 1920 Tartu rahulepingu Nõukogude Venemaaga.

2. veebruaril 2020, tähistades Tartu Lepingu 100. aastapäeva, ütles toonane Eesti välisminister Urmas Reinsalu: „Tartu rahulepingul oli teedrajav tähendus ülemaailmses rahvusvahelise õiguse süsteemis, sest see oli esimene rahvusvaheline akt Eesti Vabariigis. maailmas, mis viitas selgesõnaliselt rahvaste enesemääramisõiguse kontseptsioonile.“ See oli pretsedent sarnastele lepingutele Läti, Leedu, Soome ja teistega.

Kahju, et Venemaa austas seda ainult umbes 20 aastat!
Ja siis olid meil mustad aastad nõukogude venelaste all!

Paljud meist on siin sellepärast, et meie vanemad, vanavanemad või teised sugulased põgenesid 1940. aastatel Venemaa puhastuste ja suure sõja eest. Paljud eestlased põgenesid Rootsi, Kanadasse ja mujale. Pärast kahte maailmasõda, mille keskmes oli Euroopa, tundus Austraalia olevat sellistest pingetest kõige kaugemal ja võib-olla ka kõige turvalisem koht maa peal.

See massiline põgenemine on oluline aeg, mida meeles pidada.

19.-21.09.2024 tähistatakse Pärnus massilise põgenemise 80. aastapäeva. Selleks kuupäevaks on Eesti valitsuse toel planeeritud neli päeva. Eestis oli olnud teatud pahameelt inimeste pärast, kes põgenesid, jättes teised elama orjuse ja nõukogude passiivse genotsiidi alla. Ehkki me kõik võime tunda end väga eestlastena ja oma emamaaga seotuna, on meil vaja palju inimesi üle maailma, kes selle üritusega kas isiklikult või virtuaalselt kaasa lööksid ja näitaksid selgelt Eestis elavatele inimestele, et meil, järglastel, on endiselt tugevad sidemed. meie emariik.

Augustis tähistame taas oma taasiseseisvumist.

Oleme selle taasiseseisvumise eest tänu võlgu mitte ainult Eesti inimestele, vaid ka paljudele aktivistidele paljudes riikides üle maailma.

Kuid me EI SAA olla rahulolevad. Tõepoolest, kui vaadata praegust Eestit, siis nad ei ole seal leplikud – tegelikult vaadatakse neile kui Euroopa liidritele, kes soovivad kaitsta oma iseseisvust kohaliku agressiooni ees.

Mõned aastad tagasi ütles Eesti peaminister Kaja Kallas kõnes:

• “Pärast iseseisvuse taastamist oleme üles kasvatanud põlvkonna noori, kes peavad meie ühiskonna praegust korraldust iseenesestmõistetavaks.” – st vabadus, demokraatia ja nii edasi
• “Praegune olukord Euroopas sarnaneb pingetega enne Teist maailmasõda.“
• “Meie vabadus pole kunagi viimase kolmekümne aasta jooksul olnud nii tõsise rünnaku all kui praegu.“

Mind ja aukonsul Sulev kutsuti tegelikult kella 14-ks Sydneys Maarja katedraali. täna, et tähistada 2. aastapäeva Venemaa sissetungist Ukrainasse.

Jah, elu siin Austraalias tundub mõneti turvaline võrreldes paljude maailma paikadega. Kuid me peame arvestama sellega, mida oleme näinud Venemaalt ja Putinilt, kes soovivad taastada niinimetatud suurt Vene impeeriumi.

Me võisime veel 30 aastat tagasi arvata, et Eesti iseseisvus on garanteeritud, aga kui Putin võtab Ukraina – kes on järgmine = Ungari? Poola? Eesti ja Baltikum?

Peame kõik toetama Ukrainat ja kõiki valitsuse algatusi ning olema uuesti valmis toetama võitlust ja võitlusi.

KUI VÕIME OLLA UHKED OMA PÄRANDI, OMA ESIVANEMATE MAA JA KULTUURI ÜLE, PEAME KA VAATAMA, KUIDAS SEDA EDENDADA JA HOIDA.

Austraalias on värskendav tõdeda, et kui 1940. aastate ja tolleaegsete põgenike arv väheneb, siis meie juurde tuleb palju noori eestlasi ja palju noorematest põlvkondadest, kes vaatavad tagasi oma suguvõsa juurtele.

Austraalia eestlased on jäänud seotuks ka maailma tasemel, Eesti Maailmanõukogus. Oleme kaasatud Eesti Välisministeeriumi loodud Globaalse Eesti Koostöö Komisjoni.

Meil on Austraalias inimesi, kes elavad ja propageerivad eesti kultuuri suurema osa oma elust. AESL tänab traditsiooniliselt igal aastal taasiseseisvumispäeval mõnda meie silmapaistvat eestlast.

Täna tähistame ja tunnustame vaid mõnda neist inimestest. Tänavune aitäh

• Andres Truus Queensland
• Martin Kurvits Lõuna-Austraalia
• Leo Adamson Victoria

AESL soovib tunnustada ka kahte inimest, kes on oma elu pühendanud eesti kultuurile Austraalias. Mõlemad olid 1944. aastal põgenike hulgas.

Tiiu Salasoo

– on olnud Eesti kogukonna silmapaistev töötaja. Ta on aidanud Sydney Seltsis, Sõrve laagris ja paljudel muudel üritustel. Ta aitas mõnda aega arhiive säilitada;

Aga see, kus oleme näinud, on Tiiu fookus olnud eesti keele õpetamise edendamisel. Õigupoolest sain Tiiuga palju paremini tuttavaks, kui olime mõlemad NSW Kõrgkooli tunnistus (HSC) eesti keele eksamikomisjonis. Tiiu õppis aspirantuuris keelte erialal, sõitis eelmisel sajandil Kanadasse, et osaleda nende Metsa Ülikoolis, ja juhtis mitukümmend aastat eesti keele õpetamist üle Austraalia. Nüüd, 90ndates eluaastates, on Tiiu mõnevõrra tagasi astunud.

AESL peab kindlasti Tiiu panust tunnustama ja austama.

Maie Barrow

– tuli Austraaliasse väikese tüdrukuna; tema pere asus elama Adelaide’i. Ta kasvas üles eesti kogukonnas, käis Eesti Laupäevakoolis, oli seotud giididega; ta tegi kõike muud, mida meie, pagulaste lapsed – laulis, tantsis jne

Maie asus meie Austraalia Eesti Arhiivi (EAA) arhivaarina tööle ligi 30 aastat tagasi (nov 1994). Selle ajaga on ta arendanud garaažis hoitud kastid maailmakuulsaks arhiiviks. Meie Eesti Arhiiv Austraalias on võitnud mitmeid auhindu ja on rahvusvaheliselt tunnustatud. Viimastel aastatel on üks nende kogudest kantud UNESCO nimekirja.

2023. aastal tunnustas EKA-d ka Eesti valitsus, kui just mullu novembris pälvisid nad Eesti valitsuselt auhinna.

Maie oli 16 aastat linna Botany Bay raamatukogu arhivaar, arendades oskusi, mille ta EKAsse tõi. Maie lõpetas ka arhiivinduse ja teaduse aspirantuuri.

Maie on jätkuvalt kaasa löönud ka paljudes muudes tegevustes – ta on olnud Eesti Päevade peakorraldaja, olnud ka AESLi esinaine.

AESL tänab Maiet tema pühendumuse ja professionaalsuse ning mitme aastakümne jooksul kogukonnas juhtimise eest.

Sellel sajandil on meil uus maailm, kus on laiemad reisid, tehnoloogia jne. Suum ja videokonverentsid on viimastel aastatel paljudele meist saanud tavapäraseks koosolekuteks, laulmiseks ja isegi tantsimiseks.

Plaanime taas selle aasta lõpus Eesti Päevadele Adelaide’i kokku tulla.

Vaadakem tulevikku, samal ajal kui tähistame oma sünnipäevi ja olulisi sündmusi!

Armsad Austraalia eestlased, AESL soovib teile rõõmsat iseseisvuspäeva tähistamist ja edu ettevõtetes, mis viivad meid tulevikku.

Niisiis, ma ütlen teile

HEAD ISESEISVUSPÄEVA!
JA PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

ELAGU EESTI!

24. veebruar 2024
Dr Juho Looveer
President, AESL = Austraalia Eesti Seltside Liit.