Thousands of Estonians rebuilt their lives in Australia after the Second World War. University of Tartu history student Saskia Emily Mülle explores how they campaigned for Estonia’s freedom. Read more in English and Estonian.
In the shadow of the Soviet occupation and the Second World War, thousands of Estonians fled abroad.[1] Most arrived in Australia from refugee camps in Germany between 1948 and 1950. Together with the existing Estonian community of around 1,000 people, Australia’s Estonian population had grown to more than 7,000 by the middle of the century.[2]
During the late 1940s, Estonian organisations began appearing across Australia’s major cities. To coordinate their work, the Council of Estonian Societies in Australia (Austraalia Eesti Seltside Liit) was established in 1952.[3] Its objectives were to preserve and promote Estonian culture, work towards the restoration of Estonia’s independence, and develop relations with the Australian government in support of that goal.[4] This final objective is the focus of this article.
Communication between the Estonian community and the Australian Government often took place around important national anniversaries.
One example came in 1968, when letters were exchanged to mark the 50th anniversary of the Republic of Estonia. On 7 March, Australian Prime Minister John Gorton wrote to Mihkel Hennoste, one of the leading figures of the Estonian community in Australia, congratulating Estonians on the occasion.[5] His letter reaffirmed Australia’s continued support for Estonia and noted that Australian representatives at the United Nations had consistently spoken out against Soviet colonialism in the Baltic States and would continue to raise the issue whenever possible.
Because the Estonian community in Australia was relatively small, much of its political advocacy took place in cooperation with other Eastern European refugee communities.
One of the most important platforms was the Baltic Council, established in 1967, with Estonian Mihkel Hennoste serving as its first chairman.[6] The Council aimed to coordinate activities and share information between Baltic communities in order to strengthen their influence on the Australian Government.[7] Its work included organising demonstrations and public protests. The largest took place in 1974 after the Australian Government decided to recognise the Soviet annexation of the Baltic States de jure. The decision by Labor Prime Minister Gough Whitlam came as a shock to Baltic communities, as he had previously assured voters during the election campaign that he would continue supporting the cause of the free Baltic nations.[8]
Throughout August and September 1974, Baltic refugees organised demonstrations in Australia’s major cities. These protests gained additional momentum through the support of opposition politicians.
Senator J. P. Sim[9] and Opposition Leader Billy Snedden both attended demonstrations, with Snedden describing the government’s decision as a betrayal of the Western world and a stain on Australia’s reputation.[10] The largest protest took place outside Parliament House in Canberra on 19 September, attracting around 2,000 participants. Alongside Baltic community representatives, several prominent opposition politicians addressed the crowd, expressing their support and promising to overturn the decision if elected.[11] That promise was fulfilled. When Liberal leader Malcolm Fraser became Prime Minister in 1975, he reversed the recognition of the Soviet annexation on his fourth day in office.[12]
The Baltic Council was most active during the 1980s, maintaining regular contact with Australian politicians and government representatives.
Each year, Baltic Week included a visit to Parliament House in Canberra, followed by a formal luncheon attended by leaders of Australia’s political parties, including the Prime Minister.[13] These occasions gave Baltic representatives valuable opportunities to engage directly with Australia’s political leadership and keep the question of the Baltic States firmly on the national agenda.
Their lobbying efforts reached an important milestone in 1985, when both the House of Representatives and the Senate passed resolutions condemning the Soviet occupation of the Baltic States. The resolutions affirmed every nation’s right to self-determination and warned that Soviet Russification threatened the survival of Baltic languages and cultures.[14]
In just 11 years, Australia’s official position had shifted dramatically — from recognising the Soviet annexation de jure to formally condemning the occupation.
In 1983, Labor leader Bob Hawke became Prime Minister of Australia. Hawke had a personal friendship with Estonian-born businessman Arvi Parbo, who introduced him to the history and culture of the Baltic States.[15] Parbo had arrived in Australia in 1949 and built an extraordinary career as a mining engineer and business leader, eventually chairing three of Australia’s largest companies.[16] His close relationship with Hawke may also have stemmed from his prominent role in Australian business, including serving as a founding member and President of the Business Council of Australia in 1983–84.[17] As Prime Minister, Hawke became an outspoken supporter of Baltic independence.[18] He repeatedly spoke in favour of restoring freedom to the Baltic States and, in 1990, personally wrote to Soviet leader Mikhail Gorbachev urging him to begin independence negotiations with the Baltic republics.
While it is difficult to measure the precise influence of Parbo’s personal relationship with Hawke, Australia’s strong support for Baltic independence can reasonably be linked to the decades of advocacy carried out by Estonian refugees and the Baltic Council.
Read more and download the full research paper (in Estonian) here:
About the author
This article is a shortened version of my research paper, “The Political Activity of Australian Estonians and their Relations with Australian Government Authorities during the 1960s–1980s”. I am a history student at the University of Tartu, and one of my research interests is the political activity of Estonian communities abroad. The topic is also personally meaningful to me, as part of my family emigrated to Australia after the Second World War and I have myself lived there for three years. While reviewing research, I quickly realised that, compared with other Estonian diaspora communities, the political activity of Estonians in Australia has received relatively little academic attention. That is why I chose to focus my research on this subject. I hope you enjoy reading it.
Eesti keeles.
Austraalia eestlased ja võitlus Eesti iseseisvuse nimel
Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja varjus põgenesid tuhanded eestlased välismaale. Austraaliasse jõuti peamiselt Saksamaa põgenikelaagritest aastatel 1948–1950.[1] Koos varasema, ligikaudu 1000 inimesest koosnenud eestlaste kogukonnaga Austraalias oli sajandi keskpaigaks seal üle 7000 eestlase.[2] 1940. aastate lõpus hakkas suurlinnades väliseestlaste seltside arv tõusma ning nende koordineerimiseks rajati 1952. aastal Austraalia Eesti Seltside Liit.[3] Selle eesmärkideks sõnastati eesti rahvuskultuuri arendamine ja säilitamine, eesti rahva vabaduse ja riigi iseseisvuse taastamine ning suhete arendamine Austraalia riigiga selle eesmärgi saavutamiseks[4] – millest viimane ongi käesoleva töö fookuses.
Väliseestlaste kirjavahetus Austraalia keskvalitsusega toimus peamiselt just tähtpäevadega seoses.
Näiteks saadeti 1968. aastal Eesti Vabariigi 50. aastapäeva tähistamise puhul kirju Austraalia võimuorganitele. Austraalia peaminister John Gorton saatis 7. märtsil kirja Mihkel Hennostele, toonasele väliseesti juhtisikule, õnnitlustega EV aastapäeva puhul.[5] Kirjas rõhutatakse Austraalia jätkuvat toetust Eesti riigile ning kinnitatakse, et Austraalia esindajad ÜROs on igal võimalusel sõna võtnud Nõukogude kolonialismist Balti riikides ning jätkavad selle teema püstitamist.
Eestlaste väikese rahvaarvu tõttu Austraalias oli nende poliitiline tegevus suuresti seotud koostööl teiste Ida-Euroopa rahvastega.
Väliseestlastele üheks olulisemaks platvormiks kujunes lähinaabritega moodustatud Balti Nõukogu, mis rajati 1967. aastal ning selle esimeheks sai eestlane Mihkel Hennoste.[6] Balti Nõukogu eesmärgiks oli omavaheline informatsiooni vahetus ning tegevuse koordineerimine, et efektiivsemalt avaldada mõju Austraalia keskvalitsusele.[7] Peamisteks tegevusteks kujunesid meeleavaldused ja protestid, millest kõige suuremahulisem toimus 1974. aastal Austraalia valitsuse otsuse üle tunnustada Nõukogude annektsiooni Balti riikides de jure. Leiboristist peaministri Edward Gough Whitlam otsus tuli baltlastele üllatusena, sest ta oli oma valimiskampaanias kinnitanud, et jätkab vabade baltlaste toetamist.[8]
Balti riikide põgenikud korraldasid 1974. aasta augustis ja septembris Austraalia suurlinnades pidevalt meeleavaldusi, mida võimendas opositsioonipoliitikute toetuseavaldus.
Näiteks osalesid mitmetel meeleavaldustel senaator J. P. Sims[9] ja parlamendi opositsioonijuht B. Snedden, kes nimetas valitsuse tegevust lääneriikide reetmiseks ja Austraalia häbiplekiks.[10] Suurimaks meeleavalduseks kujunes 19. septembril toimunud protest Canberra parlamendihoone ees, kuhu oli kogunenud paar tuhat baltlast. Lisaks Balti riikide esindajatele kõnelesid publiku ees mitmeid tuntud opositsioonipoliitikud, avaldades oma poolehoidu baltlastele ning kinnitasid võimule saades otsuse kiiret tühistamist.[11] Nii läkski, sest juba 1975. aastal peaministriks saanud liberaalide esimees M. Fraser võttis tunnustamisotsuse tagasi oma võimu neljandal päeval.[12]
Balti Nõukogu kõige aktiivseim tegevusperiood jäi 1980. aastatesse, mil esines tihe suhtlus Austraalia poliitikute ja võimuesindajatega.
Iga-aastaselt korraldatud Balti nädala raames oli traditsiooniks kujunenud Canberras asuva valitsushoone külastus ning järgnenud pidulik lõunasöök Austraalia erakondade juhtidega, kus oli esindatud ka peaminister.[13] See andis baltlastele võimaluse Austraalia poliitikutega suhtlemiseks ning Balti riikide küsimuse tõstatamiseks. Balti Nõukogu lobitöö eesmärk saavutati 1985. aastal, kui Austraalia alamkoda ja senat võtsid vastu Nõukogude Liidu okupatsiooni tauniva resolutsiooni, põhjendades seda iga rahva enesemääramisõiguse ning venestamispoliitika ohuga baltlaste keele ja kultuuri säilimisele.[14]
Üheteistkümne aastaga oli Austraalia Balti riikide poliitika märkimisväärselt muutunud Nõukogude annektsiooni de jure tunnustamisest kuni okupatsioonivõimu hukkamõistmiseni.
1983. aastal sai Austraalia peaministriks leiborist Bob Hawke. Hawkel olid isiklikud kontaktid eestlase Arvi Parboga, kes talle Baltimaade ajalugu ja kultuuri tutvustas.[15] Eestis sündinud Parbo oli kolinud Austraaliasse 1949. aastal ning ametilt mäeinsenerina jõudis ta Austraalia ärieliidi tippu, juhtides samaaegselt riigi kolme suurimat ettevõtet.[16] Tema lähedased suhted Austraalia peaministriga võisid tuleneda tema aktiivsest majanduslikust tegevusest, olles organisatsiooni Business Council of Australia asutajaliige ja president 1983–84.[17] Hawkest sai peaministrina Balti riikide iseseisvumisliikumise aktiivne toetaja, võttes korduvalt sõna nende vabastamise vajadusest.[18] 1990. aastal saatis ta isikliku kirja Nõukogude Liidu juhile Mihhail Gorbatšovile, nõudes temalt Balti riikidega iseseisvuskõneluste alustamist.[19]
Kuigi täpset mõju Parbo isiklikel kontaktidel Hawkega on raske kindlaks määrata, on võimalik seostada Austraalia toetust Balti riikide iseseisvumisele eesti põgenike ning Balti Nõukogu mitmekümneaastase tööga.
Täispika uurimistöö (eesti keeles) saad alla laadida siit:
Autorist
Artikkel on lühendatud versioon minu uurimistööst “Austraalia väliseestlaste poliitiline tegevus ja suhtlus Austraalia võimuorganitega 1960.–1980. aastatel”. Olen Tartu Ülikooli ajalootudeng ning üheks minu uurimissunaks on just väliseestlaste poliitiline tegevus. Teema on huvitav mulle juba sellepoolest, et osa minu perekonnast emigreerus Teise maailmasõja järgselt Austraaliasse ning olen ka ise seal kolm aastat elanud. Õpingute käigus uurimisseisuga tutvudes jõudsin kiiresti selgusele, et võrreldes teiste väliseesti kogukondadega on Austraaliasse jõudnud eestlaste poliitilist tegevust vähe uuritud. Seetõttu soovisingi just sellel teemal uurimistööd kirjutada. Head lugemist!
References | Kasutatud allikad
[1] Haas, Õ. Ja Siska, V. (toim.) Eestlased Austraalias. I. Adelaide: Ivoret, 1988, lk 38; Alvre, M. Eestlased Austraalias 100 aastat. Austraalia Eesti Seltside Liit, 2018, lk 23.
[2] Haas, Õ. Ja Siska, V. (toim.), lk 167.
[3] Alvre, M., lk 23–24.
[4] Austraalia Eesti Seltside Liit. Adelaide´s Estonian Cultural Centre veebileht. Kasutatud 10.11.2024. http://www.adelaide.eesti.org.au/aesl.html
[5] „J. Gortoni kiri M. Hennostele 07.03.1968“, ERA.1608.2.1002, 35.
[6] Hennoste, M. Austraalia Eesti Seltside Liit 1952 – 1986 : ajalooline ülevaade. Adelaide: Austraalia Eesti Seltside Liit, 1986, lk 119–120.
[7] Haas, Õ. Ja Siska, V. (toim.), lk 196–197.
[8] „E. G. Whitlami kiri M. Hennostele 18.03.1968“, ERA.1608.2.1002, 41.
[9] Austraalia on reetnud vabaduse põhimõtted. (1974) Meie Kodu 28. august, lk 1.
[10] Austraalia valitsuse salajane Balti riikide müügitehing. (1974) Meie Kodu, 7 august, lk 3; Balti riikide tunnustamise hukkamõist. (1974) Meie Kodu 14. august, lk 1.
[11] Balti riigid ei kuulu Nõuk. Liidule kinnitasid demonstrandid Canberras. (1974) Meie Kodu 25. september, lk 1.
[12] Seeberg-Gordon, J. Endorsing Annexation? The Whitlam Government’s De Jure Recognition of the Soviet Baltic States. Australian Journal of Politics and History, vol. 69, 2023, lk 647–666, siin lk 68.
[13] Haas, Õ. Ja Siska, V. (toim.), lk 196–197.
[14] The Parliament of The Commonwealth Australia. Jounals of The Senate. 21.02.1985, lk 15–16.
[15] Griffiths, Anthony R. G. FREE THE BALTICS’: AUSTRALIAN PUBLIC OPINION ON THE BALTIC STATES. Journal of Baltic Studies, vol. 25, no. 1, 1994, lk. 89–98, siin lk 90, 94.
[16] Estonian World veebileht. Kasutatud 11.11.2024. Sir Arvi Parbo, an Estonian-Australian mining entrepreneur and a knight – obituary ; Archive Today veebileht. Kasutatud 11.11.2024. TLÜAR väliseesti isikud
[17] Samas, lk 214–215.
[18] Vare, T. (1989) Balti poliitikategelased Austraalias. Noorte Hääl: ELKNÜ Keskkomitee häälekandja, nr. 277, 2 detsember, lk 3; Griffiths, Anthony R. G, lk 95–96.
[19] Griffiths, Anthony R. G, lk 94.
Acknowledgement
Thank you to Maie Barrow and Dr Terry Kass from the Estonian Archives in Australia and Kristi Barrow for the photos!
