On 20th August each year, we rejoice our beloved homeland having regained its independence in 1991.
This was the result of many nationalistic actions over a long time – the Laulupidus and Tantsupidus; The Baltic Way in 1989; etc.
We look back at our history. The big black bear next door invaded and destroyed lives, forced many of our countrymen to leave. Life was tough under an oppressive policy and passive genocide for several decades.
Things were not going smoothly in Russia/USSR in 1990. Soviet politician Alexander Yakovlev began warning Gorbachev about the possibility of a coup after the 28th Party Congress in June 1990. The KGB began considering a coup in September 1990.
As the coup attempt was taking place in Moscow in 1991, the military and political attention of the Soviet Union otherwise occupied, and various republics of the Soviet Union took the opportunity to declare their independence.
On 30 March 1990, the Supreme Soviet of the Estonian SSR had adopted a resolution on the state status of Estonia. Declaring that the occupation of the Republic of Estonia by the Soviet Union on 17 June 1940 did not de jure interrupt the existence of the Republic of Estonia, The Supreme Soviet declared the state power of the Estonian SSR illegal from the moment of its establishment and proclaimed the beginning of the restoration of the Republic of Estonia.
It was announced that relations between the Estonian republic and the USSR would be based on the Tartu Peace Treaty, which had been concluded between the Republic of Estonia and the Russian Soviet (RSFSR) on 2 February 1920.
On 3 March 1991, a referendum was held on the independence of the Republic of Estonia, which was attended by those who lived in Estonia before the Soviet annexation and their descendants, as well as persons who have received the so-called “green cards” of the Congress of Estonia. 77.8% of those who voted supported the idea of restoring independence – interestingly, not 100%.
On the evening of 19 August 1991, delegates from the Supreme Council of the Republic of Estonia and the Estonian Committee started negotiations to confirm the independence of the Republic of Estonia. The main debate was a crucial one: should Estonia declare independence as a new Republic or continue with the juridical continuation of the Republic of Estonia established in 1918.
On the morning of 21 August 1991, Soviet paratroopers were taking charge of the Tallinn’s TV tower, while the television broadcast was cut off for a while, the radio signal was strong as a handful of Estonian Defence League (the unified paramilitary armed forces of Estonia) members barricaded the entry into signal rooms. By the afternoon of the same day it was clear that the coup in Moscow had failed and the paratroopers released the tower and left Estonia.
But Estonia had showed the world what is in our hearts. We did not provoke wars or disharmony – we fought our way to re-independence in 1991 through wise thinking and singing, a natural human pastime, and the essence of many lives. And Estonians maintained their national spirit in many ways.
We owe thanks for this re-independence to not only the people in Eesti, but also the many activists in countries across the globe. Much political activism occurred in America and Canada and other countries, and also in Australia. Labour Prime Minister Gough Whitlam created a political storm internationally when he declared that it was ALP policy to never recognise the independence of Estonia, Lativia, or Lithuania.
But while we rejoice in our independence, we also need to reflect on some other realities.
Close to this important day for us is the International Black Ribbon Day.
The Black Ribbon Day is observed on 23 August. It is officially known in the European Union as the European Day of Remembrance for Victims of Stalinism and Nazism; and is formally recognised by the European Union, the Organization for Security and Co-operation in Europe and some other countries.
23 August was chosen to coincide with the date of the signing of the Molotov–Ribbentrop Pact, a 1939 non-aggression pact between the Soviet Union and Nazi Germany. This pact led to the soviet invasions and colonisation of the Baltic nations in 1939.
This date also inspired the 1989 Baltic Way, a major demonstration where two million people joined their hands to call for an end to the Soviet occupation.
We rejoice that Estonia is once again independent, free.
But we need to be mindful of the constant aggressors in Europe.
In the past 15 years, we have seen Russia invade Georgia, Crimea, and now Ukraine. Freedom and national security can not simply be accepted as the norm while we have regimes like Russia active. Indeed, we see other similar regimes active in other areas of the world.
We need to support countries like Ukraine, in any way that we can – as individuals, as a community, as a diaspora. Because if Russia wins their current invasion, who will be next on their list?
However, while we need to stay mindful of threats to Eesti as well as other nations, we should celebrate our nationhood, our growing reputation across the world, all the achievements of Estonians individually as well as a country.
In line with a major program from Estonia’s Foreign Ministry, that being Global Estonianism, we need to maintain and foster our culture, wherever we are. We need to keep in touch with others in the Estonian diaspora. And we need to maintain our connection to our homeland.
Let us keep looking to the future!
Dear Estonians in Australia, AESL wishes you joyful celebrations and success in enterprises that take will take us to the future.
Happy Re-Independence Day!
Long live Estonia! Elagu Eesti!
20 August 2023
Dr Juho Looveer
President, AESL
***
Iga aasta 20. augustil rõõmustame oma armsat kodumaad
taasiseseisvumise üle 1991. aastal.
See oli paljude natsionalistlike tegude – Laulupidude ja Tantsupidude –
tulemus pika aja jooksul; Balti tee 1989. aastal; jne.
Vaatame tagasi oma ajaloole. Naabermaja suur must karu tungis ja hävitas
elusid, sundis paljusid meie kaasmaalasi lahkuma. Elu oli mitukümmend
aastat rõhuva poliitika ja passiivse genotsiidi all karm.
1990. aastal ei läinud asjad Venemaal/NSVL-is libedalt. Nõukogude poliitik Aleksandr Jakovlev hakkas pärast 1990. aasta juunis toimunud partei 28. kongressi Gorbatšovi hoiatama riigipöörde võimaluse eest. KGB hakkas riigipöörde korraldamist kaaluma 1990. aasta septembris.
Kuna 1991. aastal toimus Moskvas riigipöördekatse, oli Nõukogude Liidu
sõjaline ja poliitiline tähelepanu muidu okupeeritud ning mitmed Nõukogude Liidu vabariigid kasutasid võimalust oma iseseisvuse väljakuulutamiseks.
30. märtsil 1990 oli Eesti NSV Ülemnõukogu vastu võtnud otsuse Eesti riikliku staatuse kohta. Tunnistades, et Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940 ei katkestanud de jure Eesti Vabariigi eksisteerimist, tunnistas Ülemnõukogu Eesti NSV riigivõimu selle loomise hetkest ebaseaduslikuks ja kuulutas välja. Eesti Vabariigi taastamise algus.
Teatati, et Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhted põhinevad Tartu rahulepingul, mis oli sõlmitud Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude vahel 2. veebruaril 1920. aastal.
3. märtsil 1991 toimus rahvahääletus Eesti Vabariigi iseseisvuse üle, millest
võtsid osa nii enne Nõukogude annekteerimist Eestis elanud ja nende
järeltulijad kui ka nn rohelise kaardi saanud isikud. Eesti Kongressist.
Iseseisvuse taastamise ideed toetas 77,8% hääletanutest – huvitaval kombel
mitte 100%.
1991. aasta 19. augusti õhtul alustasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Komitee delegaadid läbirääkimisi Eesti Vabariigi iseseisvuse kinnitamiseks. Põhidebatt oli ülioluline: kas Eesti kuulutab välja uue vabariigina iseseisvuse või jätkab 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi juriidilist jätkamist.
21. augusti 1991 hommikul asusid Tallinna teletorni juhtima Nõukogude
dessantväelased, samal ajal kui televisiooniülekanne mõneks ajaks katkes,
raadiosignaal oli tugev kui käputäis Kaitseliidust (Eesti ühendatud
poolsõjaväelised relvajõud). ) liikmed barrikadeerisid sissepääsu
signaalruumidesse. Sama päeva pärastlõunaks oli selge, et Moskva
riigipööre ebaõnnestus ning langevarjurid vabastasid torni ja lahkusid Eestist.
Aga Eesti oli maailmale näidanud, mis on meie südames. Me ei kutsunud
esile sõdu ega ebakõla – võitlesime taasiseseisvumiseni 1991. aastal läbi
targa mõtlemise ja laulmise, inimese loomuliku ajaveetmise ja paljude elude
olemuse. Ja eestlased säilitasid oma rahvusvaimu mitmeti.
Oleme selle taasiseseisvumise eest tänu võlgu mitte ainult Eesti inimestele,
vaid ka paljudele aktivistidele üle maailma. Palju poliitilist aktiivsust leidis aset Ameerikas, Kanadas ja teistes riikides ning ka Austraalias. Austraalia
peaminister Gough Whitlam tekitas rahvusvahelise poliitilise tormi, kui
kuulutas, et ALP poliitika on mitte kunagi tunnustada Eesti, Läti ega Leedu
iseseisvust.
Kuid kuigi me rõõmustame oma sõltumatuse üle, peame mõtisklema ka mõne muu reaalsuse üle.
Selle meie jaoks tähtsa päeva lähedal on rahvusvaheline musta lindi päev.
Musta lindi päeva tähistatakse 23. augustil. Euroopa Liidus on see
ametlikult tuntud stalinismi- ja natsismiohvrite Euroopa mälestuspäevana;
ning seda tunnustavad ametlikult Euroopa Liit, Euroopa Julgeoleku- ja
Koostööorganisatsioon ja mõned teised riigid.
23. august valiti nii, et see langeb kokku 1939. aastal Nõukogude Liidu ja
Natsi-Saksamaa vahelise mittekallaletungi pakti Molotovi–Ribbentropi pakti allakirjutamise kuupäevaga. See pakt tõi 1939. aastal kaasa Nõukogude sissetungi ja Balti rahvaste koloniseerimise.
See kuupäev inspireeris ka 1989. aasta Balti ketit, suurt meeleavaldust, kus
kaks miljonit inimest lõid käed, et nõuda Nõukogude okupatsiooni lõpetamist.
Rõõmustame, et Eesti on taas iseseisev, vaba.
Kuid me peame olema tähelepanelikud pidevate agressorite suhtes
Euroopas.
Viimase 15 aasta jooksul oleme näinud Venemaad tungimas Gruusiasse,
Krimmi ja nüüd Ukrainasse. Vabadust ja riiklikku julgeolekut ei saa lihtsalt
aktsepteerida normina, kui meil on aktiivsed sellised režiimid nagu Venemaa. Tõepoolest, me näeme teisi sarnaseid režiime tegutsemas mujal maailmas.
Peame toetama riike nagu Ukraina igal võimalikul viisil – üksikisikutena,
kogukonnana, diasporaana. Sest kui Venemaa võidab nende praeguse
sissetungi, siis kes on nende nimekirjas järgmine?
Siiski, kuigi peame olema teadlikud ohtudest, mis ähvardavad nii Eestit kui ka teisi rahvusi, peaksime tähistama oma rahvust, meie kasvavat mainet kogu maailmas, kõiki eestlaste saavutusi nii üksikult kui ka riigina.
Kooskõlas Eesti välisministeeriumi suure programmiga, et globaalse
eestlusena peame hoidma ja edendama oma kultuuri, kus iganes me ka
poleks. Peame hoidma sidet teistega diasporaa eestlastes. Ja meil on vaja
säilitada side kodumaaga.
Jätkame pilku tulevikku!
Kullad Austraalia eestlased, AESL soovib teile rõõmsaid pidustusi ja edu
ettevõtmistes, mis viivad meid tulevikku.
Head taasiseseisvumispäeva!
Elagu Eesti! Elagu Eesti!
20. august 2023
Dr Juho Looveer
Esimees, AESL
